Konteinerkohvikuid kasutatakse tavaliselt parkides, äritänavatel, turismipiirkondades ja vaba aja veetmise kohtades. Võrreldes tavaliste konteinerhoonetega on konteinerkohvikutes tavaliselt rohkem avasid, muudatusi ja sisevarustuse nõudeid, mis tekitab lisakaalutlusi korrosioonikaitseks.
Tootmise ajal nõuavad konteinerkohvikud sageli konstruktsioonilisi muudatusi, sealhulgas ukse- ja aknaavasid, seadmete ühendusi, teeninduslaudu ja väliseid dekoratiivkomponente. Need töötlemisalad võivad mõjutada teraskonstruktsiooni esialgset kaitseseisundit ja võivad muutuda haavatavateks punktideks, kui neid korralikult ei töödelda.
Pärast valmistamist vajavad põhipiirkonnad, nagu keevisõmblused, lõikeservad ja ühenduspunktid, ülevaatust ja täiendavat korrosioonikaitset. Neid alasid tavaliselt puhastatakse, töödeldakse ja kaetakse uuesti, et säilitada kogu teraspinna pidev kaitse.
Austraalias, Uus-Meremaal, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas kasutatavate välikonteinerite kohvikute puhul puutub konstruktsioon kokku päikesevalguse, vihma, niiskuse ja mõnel rannikualal ka soolapihustiga. Väliskattesüsteemid peavad tagama piisava vastupidavuse niiskuse, UV-kiirguse ja ilmastikumuutuste vastu, et vähendada pikaajalisi hooldusvajadusi.
Oluline on ka siseruumide niiskuse kontroll. Kohvikukeskkond hõlmab tavaliselt veekasutust, puhastusalasid ja temperatuuri erinevusi, mis võivad tekitada kondenseerumist. Kui isolatsioon, niiskustõkked või ventilatsioonisüsteemid ei ole korralikult projekteeritud, võib kondenseerumine mõjutada sisemisi teraskomponente.
Korrosioonikaitse ei seisne pelgalt paksemate kattekihtide pealekandmises. Selleks on vaja kombineerida nõuetekohast materjali ettevalmistamist, tootmisprotsesse ja konstruktsiooni, et vähendada pikaajalise välistingimustes kokkupuute mõju teraskomponentidele.
