Põhikontseptsioon: enne tehasest lahkumist testitakse kokkupandavaid või laiendatavaid moodulmooduleid tavaliselt tuulekindluse suhtes vastavalt Euroopa standardile EN 1991-1-4. Tavaline katsetulemus on tuule survetakistus 4,18 kN/m² – see näitaja vastab 50-aastasele tagasipöördumisperioodile (st tuulesündmus, mis eeldatavasti toimub keskmiselt kord 50 aasta jooksul). Inglise ühikutes on see ligikaudu 87 psf (naela ruutjala kohta). Lumekoormuse osas testitakse sarnaseid tooteid tavaliselt 36–40,7 psf-le (olenevalt katusekaldest) ja nende seismilist vastupidavust kontrollitakse intensiivsuse tasemel 8 (mis vastab maapinna kiirenduse tipptasemele 0,2 g).
Mõju kliendile: need arvud näitavad toote maksimaalseid toimivuspiire kontrollitud katsetingimustes; nad ei taga kohalike ehitusnormide järgimist ühelgi konkreetsel objektil. Tuule- ja lumekoormuse projekteerimisnõuded on Ameerika Ühendriikide erinevates piirkondades märkimisväärselt erinevad – näiteks rannikuäärsed orkaaniohtlikud alad võivad vajada projekteerimist tuule kiirusele 140–180 miili tunnis, samas kui mägipiirkondades võib lumekoormus olla vahemikus 30–70 psf. Kliendid peavad võrdlema oma kavandatud koha konkreetseid projekteerimiskoormuse nõudeid tootja esitatud katseandmetega. Kui objekti tuule- või lumekoormuse nõuded ületavad neid katseväärtusi, ei piisa seadme konstruktsioonilistest ohutuspiirangutest; sellistel juhtudel on vajalik täiendav tehniline tugevdamine või asukoha muutmine.
