I. Ülevaade
Teraskarkass toimib kogu basseini struktuuri karkassina; selle keevitamise kvaliteet määrab otseselt basseini konstruktsiooni ohutuse ja kasutusea. Terasraami keevitamine hõlmab mitmeid tehnilisi etappe, nagu materjali valik, protsessiparameetrite juhtimine ja deformatsiooni vältimine, ning nõuab asjakohaste standardite ja spetsifikatsioonide ranget järgimist.
II. Materjali ettevalmistamine
Terasraami jaoks valitud materjalid peavad vastama projekteerimisnõuetele ja asjakohastele standarditele. Põhikarkassi jaoks kasutatakse tavaliselt kuumtsingitud terastorusid (klass Q235B); nende välisläbimõõt ja seina paksus määratakse projektarvutustega, kusjuures tsinkkatte paksus on tavaliselt vähemalt 85 μm. Keevitustarvikute osas kasutatakse tavaliselt E4303 elektroode, mille läbimõõt on 3,2 mm ja 4,0 mm. Kasutatakse 8.8 klassi (hõõrdetüüpi) ülitugevaid polte, mille pöördemomendi koefitsient on reguleeritud vahemikus 0,11–0,15.
III. Keevituseelne ettevalmistus
Tehniline ettevalmistus: Enne ehitamist tuleb koostada detailne spetsialiseeritud ehitusplaan ning organiseerida ehituspersonal, kes tutvub joonistega, läbib projekteerimisinstruktaaži ja osaleb jooniste ülevaadetes. Tuleb rajada mõõdistuste juhtimisvõrk, määrata püsivad võrdluspunktid ja teostada suletud traaversiga mõõdistusi tahvli abil.
Alusmaterjali töötlemine: Enne keevitamist tuleb alusmaterjali pind puhastada, et eemaldada mustused, nagu õli ja katlakivi. Eelsoojendust vajavate keevisõmbluste puhul peavad eel- ja järelsoojendustemperatuurid vastama *Teraskonstruktsioonide keevitamise koodeksi* (GB 50661-2011) asjakohastele sätetele.
IV. Keevitusprotseduurid
Takkerkeevitus: takkekeevitus tehakse enne tegelikku keevitusprotsessi, et tagada komponentide täpne paigutus ja koostu mõõtmed, mis vastavad projekteerimisnõuetele.
Keevitamise järjekord: Ratsionaalne keevitusjärjekord on deformatsiooni kontrollimiseks ülioluline. Jada peaks üldiselt järgima põhimõtet "võrguelemendid enne akordielemente" ja kulgema sümmeetriliselt keskelt väljapoole mõlemale poole. Keerulise ristlõikega suurte teraskarptalade puhul tuleks kasutada kombineeritud juhtimismeetodit, mis ühendab jäiga fikseerimise ja deformatsioonieelse (vastudeformatsiooni) tehnikad.
Keevitusparameetrite juhtimine: Võttes näiteks tsingitud terasplaatide keevitamise: 1,5 mm paksuste plaatide puhul keevitatakse ringliiteid pidevalt keevitusvooluga vahemikus 120–150 A ja keevituskiirusel 8–10 cm/min. CO₂-gaasiga varjestatud keevitamise korral juhitakse voolu tavaliselt vahemikus 180–220 A. Keevitusdeformatsiooni juhtimine: Deformatsiooni tuleb jälgida kogu keevitusprotsessi vältel. Võib kasutada komposiitdeformatsiooni kontrollimise meetodit, mis ühendab jäiga kinnituse, eelseadistuse (tagurpidi deformatsioon) ja astmelise tagasikeevitustehnika, kusjuures koosterakisele rakendatakse piiranguid, et simuleerida tegelikke koormustingimusi. Keeruliste projektide puhul võib digitaalseks jälgimiseks kasutada ka reaalajas keevitusparameetrite kogumise süsteeme.
V. Keevitusjärgne kontroll
Pärast keevitamise lõpetamist on vajalik keevisõmbluse kvaliteedi kontroll. Kontrollid hõlmavad keevisõmbluse välimust, mõõtmeid ja defektide, nagu praod või poorsus, olemasolu. Pärast terasest basseini kohapealset keevitamist tuleb asjakohaste standardite kohaselt läbi viia vastuvõtukontroll. Kontrollikriteeriumid peavad vastama *Teraskonstruktsioonide keevitamise koodeksi* (GB 50661-2011) ja *Teraskonstruktsioonide ehituskvaliteedi aktsepteerimise standardi* (GB 50205-2020) nõuetele.
