Peamine erinevus konteinerikompleksi ja ühe konteineriüksuse vahel seisneb selles, et sellised projektid hõlmavad tavaliselt mitut funktsionaalset tsooni. Projekteerijad peavad üheaegselt tegelema jalakäijate voolu, funktsionaalse tsoneerimise, modulaarsete ühenduste, struktuurilise stabiilsuse ning transpordi ja kohapealse paigaldamise logistikaga. Järelikult ei saa projekteerimisetapis tugineda üksnes hoone välisilmele; selle asemel tuleb esmalt kehtestada funktsionaalsed nõuded, millele järgneb pöördplaneerimise protsess optimaalse moodulkonfiguratsiooni määramiseks.
1. Modulaarse konfiguratsiooni määramine funktsionaalsete nõuete alusel
Kaevanduslaagreid, ehitusplatside kvartaleid, äripiirkondi või kultuuriturismiprojekte teenindavate konteinerikomplekside puhul algab protsess tavaliselt kliendi spetsiifiliste funktsionaalsete vajaduste (nt kontorid, ühiselamud, tualettruumid, duširuumid, söögikohad, vastuvõtutsoonid ja laoruumid) jagamisega. Seejärel määravad disainerid kindlaks, millised ruumid sobivad kõige paremini eraldiseisvate moodulite jaoks ja mis nõuavad kahe või enama mooduli kombinatsiooni suuremate avatud planeeringuga alade loomiseks.
Korduvate funktsioonidega ruumide puhul aitab võimalusel identsete või sarnaste moodulimõõtmete kasutamine minimeerida mittestandardset valmistamist tootmise ajal. Moodularhitektuurne projekteerimine eeldab oma olemuselt mooduli mõõtmete, transpordi, tõstmise ja kohapealse montaaži tingimuste arvestamist algetapis, selle asemel, et neid probleeme pärast tootmise lõpetamist lahendada.
2. Ühe- ja mitmekorruseliste konfiguratsioonide eristamine
Ühekorruselised konteinerikompleksid sobivad üldiselt paremini ajutisteks kaevandusrajatisteks, välikontorialadeks, kaubanduslikeks mugavusteks ja väikesemahulisteks laagriteks. Mitut moodulit saab paigutada lineaarse, L-kujulise, U-kujulise või suletud paigutusega, luues erinevaid ruumilisi konfiguratsioone, mis on kohandatud konkreetse saidi kujuga.
Näiteks saab kontori- ja ühiselamumooduleid paigutada ümber keskse tegevusala, et luua poolavatud ruum; kui projekti jaoks on vaja söögisaali, salongi või avalikke sanitaarruume, saab need funktsionaalsed moodulid paigutada kompleksi keskele või piki esmaseid ringlusteid.
Mitmekorruselised konteinerikompleksid nõuavad treppide, koridoride, vertikaalse tsirkulatsiooni ja konstruktsiooniühenduste eelnevat planeerimist. Moodulid ei saa lihtsalt vertikaalselt virnastada; toestuse, ühendamise ja külgkoormuse vastupidavuse plaanid tuleb koostada vastavalt kohalikele ehitusnormidele ja konstruktsiooniprojekti nõuetele. Mitmekorruseliste moodulhoonete ühised organisatsioonilised strateegiad hõlmavad moodulite paigutamist kesksüdamiku ümber ja nende ühendamist kesk- või külgkoridoride kaudu.
3. Koridori disain: rohkem kui lihtsalt kahe seadme ühendamine
Praktilistes projektides on ühenduskoridoridel mitu eesmärki: hõlbustada jalakäijate liikumist, ühendada erinevad funktsionaalsed tsoonid ja pakkuda varjatud läbipääsu halva ilmaga (nt vihm või lumi). Näiteks võib kaevanduslaager koondada ühiselamualad, kontorid ja tualetid eraldiseisvateks moodulklastriteks, mis on ühendatud kaetud kõnniteedega. Selline lähenemine vähendab personali vajadust läbida erinevaid funktsionaalseid tsoone, hõlbustades samal ajal tulevast hooldust ja tsoneeritud juhtimist.
Kõndimisteede paigutus tuleb kooskõlastada sissepääsude, treppide, drenaažisüsteemide, elektritaristu ja tulekahjude evakuatsiooniteede asukohaga. See on eriti oluline mitmekorruseliste projektide puhul, kus trepid, trepid, piirded ja koridorid tuleks kujundada integreeritud tsirkulatsioonisüsteemina, mitte lisada järelmõtetena pärast põhistruktuuri valmimist.
4. Aatriumid ja suletud paigutus vastavad avaliku ruumi nõuetele
Kui projekt nõuab tugevaid avalikke tegevusruume, saavad disainerid keskse aatriumi loomiseks kasutada U-kujulist, L-kujulist või täielikult suletud moodulkonfiguratsiooni.
Näiteks võib konteineritel põhinev kaubandustänav korraldada keskse aatriumi ümber kohvikuid, söögikohti, jaekauplusi ja teenindusrajatisi, samas kui laagriprojekt võib koondada kontorid, ühiselamud, söögisaalid ja sanitaarruumid ühise avaliku ala ümber.
Selliste paigutuste fookus ei ole keerukate vormide saavutamisel, vaid pigem sobiva vahe hoidmisel avalike ruumide ja funktsionaalsete moodulite vahel, hallates samal ajal tõhusalt jalakäijate liikumist ja tulevase hoolduse ulatust. Moodulprojektide puhul suurendavad kompaktsed ja väga korduvad paigutused üldiselt mooduli kasutamise tõhusust, kuigi kohapiiride ja spetsiifiliste funktsionaalsete nõuetega arvestamiseks on vaja kohandusi.
5. Transpordi ja kohapealse paigalduse integreerimine projekteerimisfaasi
Konteinerite kompleksi paigutus peab lõppkokkuvõttes olema transpordi, tõstmise ja kohapealse paigaldamise osas teostatav.
Järelikult peavad projekteerijad paigutusjooniste koostamisel arvestama lisaks funktsionaalsetele tsoneeringuteguritele, nagu moodulite ühenduspunktid, tõstejärjestused, juurdepääs sõidukile, ruum kohapealsete kraanaoperatsioonide jaoks ning kommunaalteenuste (vesi ja toite) ühenduste asukoht.
Projektide puhul, mis asuvad kaugemates kaevanduspiirkondades, kõrbetes, kõrgmäestikualadel või piiratud teejuurdepääsuga aladel, tuleb mooduli mõõtmed ja kokkupanekumeetodid juba aegsasti transpordipiirangutega vastavusse viia. Hiljutised moodulehituse uuringud rõhutavad üha enam saidi logistika, tõstejärjestuste ja mooduli liideste koordineerimist, kuna need tegurid mõjutavad otseselt paigaldamise tõhusust ja ehitusriski. 6. "Ruumilise konfiguratsiooni" tõlkimine üksikasjalikeks joonisteks
Seega võib konteinerikompleksi projekteerimisprotsessi kokku võtta järgmiselt:
Kliendi funktsionaalsed nõuded → Kohatingimused → Mooduli mõõtmed → Ruumiline konfiguratsioon → Personali ringlus → Trepid/koridorid/atriumid → Tehnoühendused → Transport ja tõstuk → Tehase tootmine
Chengdu Fangda Mofangi jaoks hõlmab inseneri projekteerimise etapp ühe- või mitmekorruseliste moodulite paigutuse konfigureerimist vastavalt kliendi vajadustele ja ruumide, nagu kontorid, majutusruumid, tualetid, avalikud alad ja koridorid, planeerimist vastavalt projekti spetsiifikale. Täiendavat valideerimist vajavate projektide puhul kasutatakse paigutusjooniseid, et eelnevalt selgitada moodulite kogused, funktsionaalne tsoneerimine ja ühenduse üksikasjad, mis annab selge aluse järgnevaks tootmiseks, transpordiks ja kohapealseks paigaldamiseks.
Tõeline modulaarne disain ületab mitme konteineri lihtsa paigutuse; see hõlmab kasutamist, tootmist, transporti ja paigaldust kui ühtset tervikut juba projekteerimisetapis.
